Aiman: et aru saada, kuidas anarhism uuesti käima lükata, tuleb üles leida, kuidas ta eelmistel kordadel käima läks, ja miks välja suri. Spekuleerin sellest allpool postituses.
Aiman: et aru saada, kuidas anarhism uuesti käima lükata, tuleb üles leida, kuidas ta eelmistel kordadel käima läks, ja miks välja suri. Spekuleerin sellest allpool postituses.
Järjejutt jätkub. :)
Aasta 2006 viimane märkimisväärne sündmus oli G8 tippkohtumine Sankt-Peterburgis. Protestijatena olid vene anarhistidel abiks ka Eesti ja Soome anarhistid, sealjuures minu kolleege vahistati seal mitu tükki. Selle tulemuseks oli omakorda Punamusta meeleavaldus Venemaa saatkonna ees.
Aasta 2007 oli väga sündmusterohke. Kõigepealt toimus kevadel Pronksiöö. Anarhistid aimasid, et midagi toimuda võib - enne mäsu toimus kuju juures provokatsioone ja kaklusi. Meid see siiski eriti ei huvitanud, piirdusime netis kommenteerimisega ja paar inimest läksid tekkinud rahvakogunemist vaatama. Osad “Kaheksanda Mai Liikumise” (väike grupp inimesi tegelikult, sooviks muuta maailmasõja lõpu tähistamise kombeid moodsamaks) rahvast arutles asja üle ka meie foorumis.
Mina ei pidanud rahvakogunemise vaatamiseks jalga kodust tõstma - ma elasin seal ja tulin töölt koju läbi selle rahvahulga. Mässu pöördepunktide seas tundub olevat tähtsal kohal valitsuse võimetus kommunikeerida, mis plaanis on. Mässajad tõenäoliselt 99% uskusid kuulujutte, et ausammas “juba homme seibideks saetakse” ja seda lugu laulis neile ilmselt VF suunatud kuulujutu veski.
Ilmnes, et politsei ei suutnud kah päeva ära päästa (viimasel hetkel võinuks aidata megafon, esinemise oskus ja sujuv vene keel). Barrikadeerumine läks politseinikel sitasti - nad ei osanud luua mingit perimeetrit kiviloopiajte vastu. Nad ei võtnud oma kontrolli alla ka Rahvusraamatukogu, kust kaks minu kolleegi sündmusi nagu peopesal vaadelda said. Politseinikele kivide oma peaga püüdmine arusaadavalt ei meeldinud ja nende lahendus loomata jäänud perimeetri probleemile oli rünnakule minna. Paukgranaatide ja pisargaasiga ära aetud rahvahulk, milles mõni ilmselt ka julguse jooki võtnud, oli aga vihane ja saatis linnas mõndagi korda - puruks löödi ka minu esiuks. Edasiste päevade mahasurumisvõtted ei tundu takkajärgi üldse targana, aga ilmselt politseinikuna näebki iga rahutusega tegelemine massilise vahistamise moodi välja. :o
Meile palju südamelähedasem protest oli Saksamaal juunis 2007 toimunud G8 tippkohtumine. Organisatsiooni kolmekümne kolmas konverents toimus Heiligendammi rannakuurortis ja seda häirima läks üle kogu mandri (ja näpu otsaga mujalt mandritelt) igasugu karvaseid ja sulelisi. Sealhulgas läksid tippkohtumist häirima ka minu kolleegid ja võeti loomulikult seal vahi alla.
Üha rohkem hakkas tunduma, et Punamust ongi professionaalsed protestijad - ja seda me kindlasti mingil määral olime. Mõnelgi meist hakkas tekkima küsimus - kas meie roll ongi välismaal protestimas ja kinni peetud saamas käia? Kus on meie positiivne programm, mis kohaliku ühiskonna paremaks teeb?
Mina protestimas käisin, aga mitte nii kaugel ja vahistatud ei saanud - Soome kolleegidega maipühade ajal läbustamine on palju kergem, kui läbi isase ussi vastava koha Venemaal jamada.
Positiivse programmi otsingu kõrvalt tehti filmiõhtuid. Majahõivajate liikumine algas järgmise aasta kevadel.
(järjejutt jätkub)
Meie avaldasime ülestõusnute toetuseks meelt, et Riigigkogu neid vähemalt hea sõnaga mainiks, paraku kujunes meeleavaldus hoopis Kapo fotosessiooniks. Ennast Postimehe ajakirjanikuks valetanud superagent “Janek” jäi aga anarhistidele vahele, kuna ka meil olid suurte objektiividega luurajad ja kotkasilmalised agendid - tüüp unustas sõrmest võtta sisekaitseakadeemia sõrmuse ja teda nähti Rahvusraamatukogu sööklast üle tee tööle tagasi minemas. Ajakirjanduses sai selle tõttu natuke nalja.
Eestis võttis valitsus vastu ebapopulaarseid otsuseid ja kärpis nii kulutusi kui töötajate õigusi - protestisime seekord juba Toompeal uue töölepingu seaduse vastu.
Inspiratsioon liikumise järgmiseks etapiks saabus Valgevene anarhistidelt, kes olid eelmisel aastal hõivanud maja ning kaotanud selle kah - ja teinud seiklusest imelühikese dokumentaalfilmi. Üldiselt on majahõivamine pigem Lääne-Euroopa tava ja oli toona veel Hollandis legaalne, Hispaanias aga levinud.
Punamusta aktivistid proovisid kõigepealt kätt Nõmmel. Omanik hõivas maja tagasi ja pani hoiatavad sildid, mida eirata ei olnud sobilik. Järgmisena proovisime teisel pool teed politsei peakorterist - ja etskae, näkkas. Külalisi Austraaliast ja mitut järgnevat punkbändi võõrustas endine Kalevi vabriku võõrastemaja, mis lammutamise ootel veel püsti seisis ja mille omanik lähedal plaadipoodi (mitte heliplaadi, vaid vannitoaplaadi pooldi) pidas. Algul oli squat illegaalne, peagi aga saatsime omanikule kirja ja rääkisime läbi tasuta kasutamise kuni lammutustööde alguseni.
Hõivatud maja kasutasid anarhistide ja punkbändide lisaks loomaõiguslased (neil oli parasjagu kibe meeleavalduste aasta ning plakateid oli vaja maalida ning koosolekuid pidada) ning majas elas püsivalt paar-kolm inimest, kohati ka mina. Minu jaoks oli see ainulaadne võimalus üritada rajada päikeseenergial põhinevat autonoomset elektrisüsteemi.
(jätkub)
2007/2008 aasta talve tippsündmuseks kujunes siseminister Jüri Pihli ennekuulmatu “politseiriigi seaduste” pakett, mis pidi muutma tosinat eri seadust, kriminaliseerides nii koosolekul rahumeelselt põhiseadusliku korra muutmise nõuded kui näo varjamise, lubades dokumenteerimata vahistamisi ja andes politseiametnikule voli avalikke koosolekuid üsna suvaliselt laiali saata.
Oli selge, et minister on Pronksiööst nii suure šoki saanud, et kadunud on igasugune kartus astuda autoritaarsuse nõlvale ja libiseda alla politseiriiki. Ärge pange kunagi siseministriks endist Kapo direktorit.
Kirjutasime artikleid, ehitasime veebilehe, kogusime ligi 10 000 allkirja. Tegime koostööd Kaheksanda Mai Liikumise rahvaga. Meile pakkus koostööd Öine Vahtkond (kremlimeelsed ja Pronksiööga seotud aktivistid), aga saatsime nad viisakult kuu loojangu suunas.
Registreerisime rongkäigu. Politsei oli suu ammuli, üritas natuke kobiseda, aga mõistis - demokraatiasse kuulub ka politsei õigustele vastu töötamine. Kaardistades meeleavalduse eelõhtul marsruudi turvalisust, tuli Toompeal vastu töölt koju jalutav Jüri Pihl. Ütlesime tere, kallale ei läinud, ministril on kah eraelu. Tšau, pakaa, näeme homme.
Meeleavaldus oli suur ja kärarikas. Stenbocki maja ees peeti kõnesid, mis ilmselt jõudsid valitsuse inimestele kohale. Justiitsministeerium oli juba varem avastanud, et eelnõust on kogukas osa ilmselt põhiseadusega vastuolus. Eelnõu lammutati tükkideks, osad paraku võeti vastu (muuseas legaliseeriti elektrišokirelvad).
Eelnõu kõigi tükkidega võitlemiseks polnud meil jaksu ega avalikkusel tähelepanu. Ajakirjandusel ei jätkunud tähelepanu isegi tervikliku eelnõude paketi jaoks, neid huvitas elektrišokirelv rohkem, kui põhiseaduslike õiguste piiramine. Ei ole saladus, et demokraatia töötab tähelepanuvaeguse oludes veidi nõrgalt.
Paraadiga elektrišokirelva vastu
Kalle Laanet: taser ei sobi igale politseinikule
Kaheksanda Mai Liikumise blogi, kus on muuseas säilinud ürituse lendleht, mille postitusele lisan:
Järgnenud kevadel algas majahõivajate liikumine. Enne jäi mainimata, et osa inspiratsiooni majahõivamise alustamiseks saabus ka Soomest, kus igal kevadel squatterid midagi üle võtsid, enamasti kaotasid kuid vahest ka hoidsid. Kevadel 2008 oli Helsingis avatud squat “Rajasaari” (lagunema jäetud sõudebaas), kus ka mina käisin.
Squat “Volk” (nime tekkel aitas üks venekeelne aktivist, kes joonistas elutoa seinale efektse multifilmi-hundi) kestis politseimaja vastas Pärnu maanteel (seal, kus praegu on Eesti Loto peakorter) umbes poolteist aastat. Samal ajal suunasid oma jõupingutused püsiva koha loomisele ka Tartu aktivistid, kes vanas Pärmivabrikus (legaalselt, ilma hõivamata) A-raamatukogu sisse seadsid - seal sai aega veeta ja laenutada temaatilist kirjandust.
Minu energia suurem osa kulus squatile. Nägin, et keegi välja ajama ei torma, kuid naabermaja hõivanud bomžid elavad halvasti, tuleb teha targemini - tegutseda suvel, et talv ei oleks talumatu. Parandasin lekkivad kohad plekk-katuses, panin rõdu katusele uue bituumeni, et all asuvasse tuppa ei tilguks, trepikoja katusele tuli rakmete ja kiivriga minna ja tõrvapapp monteerida. Keldrisse tuli paigaldada minimaalsed solgitorud, et solk uuesti kanalisatsiooni jõuaks. Loomulikult seinte värvimine, akende tihendamine, interneti näppamine Kaitseliidu osakonnast kaugel üle raudtee (aitäh jagamast ka muid hüvesid peale kollektiivse kaitsevõime :D ) ja päikesepaneelide süsteemi laiendamine, et tuled õhtul põleda saaks.
Protestiaktsioone jätkasid loomaõiguslased - kärarikkalt ja tähelepanu tõmbavalt. Nemad sattusid ka pahuksisse Kapoga, kui rahvusvaheline seltskond Rootsis mingi labori väravat liiga tugevalt lükkas ja see katki läks. Kapo hakkas siis nende aktiviste ükshaaval “kohvile kutsuma”. Alustas alaealistest, kes olid üsna šokis, jätkas täisealistega, kellest osa saatsid agentuuri päikeseloojangu suunas ja ei läinud vestlema.
Mina olin anarhistliku liikumisega liitudes hoidnud hoolsalt oma anonüümsust - mulle kaponaudid helistada ei teadnud. Näitab miks anonüümsus tähtis on. Küll aga üritasid kaponaudid peedistada anarhistliku liikumise üht kõneisikut ja avalikku nägu, võttes ühendust ta ülikooliga, lisaks tulevase tööandja ja doktoritöö sponsoriga (energeetika vallas). Tõnis läks eetrisse ka vastulausega, et “aitab naljast, lõpetage politsei sildi all õigusrikkumine ära”. Sellest koorus pikem ühiskondlik arutelu Kaitsepolitsei rolli üle.
“Pealtnägija”: Kas teisitimõtlejate järgi nuhkimine on kapo ülereageering või hind meie turvalisuse eest?
Sama aasta kevadel avaldasime koos Tiibeti iseseisvuse pooldajatega meelt Hiina saatkonna vastas. Pekingis toimusid parasjagu olümpiamängud, Tiibetis aga oli just lõppenud repressioonilaine.
Vastu nügimisena Kapole toimus järgmisel kevadel nende maja ees jälgimisühiskonna vastane tegevuspäev, mil kõike elavat maniakaalselt pildistati. (Võin teile öelda, et pildistamine on Kaitsepolitsei töötaja seisukohast äärmiselt häiriv tegevus, täpselt sama ebameeldiv nagu anarhistile.)
Ei saa välistada, et squat aitas suurendada anarhismi aktsepteeritavust Eesti rokk- ja punkmuusika seltskonnas, kuna asus juhtumisi klubist “Tapper” 200 meetri kaugusel. Bomžide maja (mis oli squati ees) välisvärava juures vestlema sattunud “alternatiivse välimusega noored” võisid mõistmise korral kodukandist mõndagi uut avastada. :) Squatis kasvatati samal ajal ube ja porgandeid ning tegeleti DIY-ga. Käis päikesepaneelide juurde lisamine ja elektrivõrguga liitumiseks võimaluste otsimine - ja see polnud lihtne, isegi energeetikust tuttav ei suutnud aidata. Oli juba võimalik välja arvutada, et talvel oleme hädas.
(jätkub)