Hiljuti muutis Leedu seim Leedu elektrivõrgu Euroopa võrguga sünkroniseerimise seadust. Imelikul kombel muudeti seadust nii, et see rikub Läti ja Eestiga kokkulepitud tähtaegu, tuues Leedu ülemineku varasemaks.

Ajakirjanikud uurisid Eleringi tegevjuhilt - Veskimägi kinnitab, et tehnilist põhjust Leedu varem tegutsemiseks pole teada, põhjus on ilmselt poliitiline. Ta lisab, et Eesti järele tulemist takistab tehniline põhjus: kolm ülekandeliini Lätiga peavad enne renoveerimise läbima (muidugi peavad töövalmis olema ka kõik kolm sünkroonkompensaatorit).

Esialgu vist polegi muud teha, kui õlgu kehitada ja loota, et räägivad läbi - kas tasub teha poliitilise hüve nimel (kiirem sõltumatus Venemaast) tehniliselt riskantseid tegevusi?

Tundub olevat nii: võrguoperaatoritele makstakse stabiilsuse eest, aga poliitikutele tasub valija heldelt poliitiliste saavutuste eest. 30 aastat veninud sõltumatuse saavutamine on asi, mida valija heaga meenutab - aga võrgufirmadest üle sõites võetakse risk.

Kui risk võetaks vaid endale, võiks öelda: riski on kaalutud ja tunnistatud sobivaks. Paraku tingib ühenduste topoloogia selle, et Leedu seadusandja saab võtta riski Eestile, ilma et risk Leedut väga mõjutaks.